|
Võib ilmselt liialdamata öelda, et Aare Halliko on Eesti kõige enam reisiv sporditegelane. Ka rahvusvahelistes tippmängudes õigust mõistev vilemees teenindas oktoobri algusest aasta lõpuni ligi 30 mängu, neist 17 välismaal ja Eestiski lõviosa Tallinnast väljaspool, kirjutab Õhtuleht.
Pikim äraolek tuli detsembri keskel: esmalt vilistas ta ühel reedesel päeval Madridis Euroliiga, kaks päeva hiljem Volgogradis Ühisliiga ning lõpuks samuti pärast üht puhkepäeva Sofias EuroCupi mängu! Uuel aastal trall jätkub. Aasta viiendal päeval oli Halliko üks kolmest Ühisliiga põnevusmängu Riia VEF – Moskva CSKA (84:88) ohjajatest ning nii eelmise kui ka selle nädala voorus on tema kavas EuroCup.
Vigastada end ei tohi, konkurents on karm
Kas liiale ei lähe, koormus on kohati hullem kui mängijatel? "Hetkel seda tunnet küll pole! Suurem sõitmine on olnud alles viimastel aastatel, kui tekkis VTB Ühisliiga ning nüüd olen teist hooaega järjest saanud pidevalt ULEBi sarjade mänge. Nii kaua, kui antakse teha, ma teen. Kui mängijad saavad säärase tempoga hakkama, saab ka kohtunik."
Halliko lausus tähendusrikka fraasi "nii kaua, kui antakse teha".
FIBA litsentsiga kohtunikke on palju ning kaugeltki kõik neist ei pääse Vana Maailma tippsarju vilistama. ULEBi liini on end Eestist sisse murdnud ainult Halliko, Ühisliigas on üksikuid mänge saanud ka mõned teised mehed.
Kohtunike konkurentsi võib kokku võtta põhimõttega: kui mängule määramine tuleb, siis sa ka lähed.
Ning kui tippsportlased ei saa teha kõike, mida tahavad – näiteks kergejõustiklane võib amatööridega korv- või jalgpalli mängides trauma saada –, siis samasugune on ka kohtuniku elu. Hallikogi ütleb, et tema suvel jookseb ja talvel suusatab ning võimalusel mängib tennist, kuid võistkondlike pallimängudega vigastuseohu tõttu aktiivselt ei tegele.
"Eks teatud vigastuseoht on ka tennises, aga seal oled oma liigutuste peremees ja saad ise end kontrollida. Kui põlv "läheb", siis oledki kohtunike karussellilt maas," tõdeb Halliko.
Ei tee kodumaal endale allahindlust
Ta märgib, et kolleegide seas on päris palju tennisesõpru, kuid klubihooaja jooksul reamängule minnes reketit kätte ei võeta. "Kui vilistame suvel ühe koha peal olles mõnda pikemat turniiri, siis on küll vahel tennist mängitud," lisab ta.
Rahvusvaheliste mängude kõrvalt ei tee Halliko endale kodumaal allahindlust. "Eestis saavad kohtunikud kuus enam-vähem võrdse arvu mänge ja minu mängud mahutame perioodile, kus olen rohkem kodus. Tegemist ei ole kohustusega, et peab, vaid vilistan neid mänge hea meelega!
Kõik Eesti kohtunikud on tööinimesed ja mängudele määramisel (seda teeb korvpalliliidus kohtunike koolitusjuhina töötav Halliko ise koos Atso Matsaluga – toim) arvestame inimeste graafikute ja soovidega. Paneme mängud paika umbes kuu aega ette, sest päev varem on tööülesannetega seoses keeruline end vabaks küsida."
Mõistagi makstakse tippkohtunike töö korralikult kinni, muidu poleks meestel-naistel nii suurt vilistamisehuvi. Nõuab ju ühel välismängul käimine kohtuniku elust enam-vähem kolme täispäeva – oleneb sihtkoha kaugusest ja reisigraafikutest.
Halliko täpsematest rahasummadest ei räägi – ULEBil ja Ühisliigal on kohtunikele intervjuude andmisel omad reeglid –, aga selge on see, et Euroopa tippliigad toovad Eesti-mängudega võrreldes kordades rohkem sisse.
Lisaks eespool mainitule on töö viinud Halliko sel hooajal Ukrainasse ja Belgiasse, Valgevenesse ja Saksamaale, Tšehhi, Ungarisse ja Soome. Logistika peab ta laias laastus ise paika panema. Ühisliiga saadab lennupiletid kohtunikele ise, eelnevalt küsides, kas pakutav sõidugraafik sobib. ULEBi võistluste (Euroliiga, EuroCup) piletid tuleb ise muretseda (need mõistagi kompenseeritakse), Hallikol on abiks hea reisibüroo.
Euroliiga mänge on ta sel hooajal seni vilistanud kolmel, EuroCupi kaheksal ja Ühisliigas samuti kaheksal korral. |
Uudised
